Tahan, et teaksid

Mind kohata võid tänavate puiesteede peal,
vaateakendest möödudes olen minagi seal.
Minu pildi võid leida enda peegeldusest,
sa seda kõike näed... sest, et..

On palju sul't nõutud ja võetud sult hetk,
ükski su sõna pole pidanud vett.
Nüüd näed liikumas mu maha kantud siluetti
kui mind su keldrist poolkülmununa leiti.

Tahan, et teaksid mis mu'st nüüd on saan'd,
sa lihtsalt pead nägema mis mu'st nüüd on saand.

Olen väsinud dialoogist iseendaga,
ei jäta sind enne, saagu mis saab.
On otsa lõppemas mu lisaaeg,
ma istun oksal, mida enda käega saen.

Enne kui kõik on otsa saand
ma tean midagi, mida teadma pead.

Külm metall

Ja see hammasrataste jada
ei näi otsa lõppevat.
Teras katab kogu lava,
jalgealune muutub kõikuvaks.

Sihitud valgus mulle otse silma,
naha pinda riivab mööduv hetk.
Soojusest mind ammu on jäetud ilma -
hoia mind, sa külm metall.

Huule peal küljel nähtav on arm,
jälje näkku jätnud külm metall.
Pikas perspektiivis see polegi nii halb -
roosteks saanud on see hõbehall.

See lõputu sõnade vada
ei näi kinni kiiluvat.

Igavese päikese tipp

Kuidas näib see kõik sinu poolt?
Kas valge valgusega on kaetud kogu öö?
Kas näed mind igavese päikese tipust,
kui veri soontest väljapoole lööb?

Kuid nii on kuis peab ja kui õhku pole enam vaja
ja sõrmede vahelt voolab läbi vaid muld.
Ainult oma hääl su ümber veel kajab
ja sellestki jääb järgi vaid tolm

Kõik, mis andsid tahab tulla tagasi,
kuid takistuseks haihtunud teed.
Varjud jalgeil hoiavad sind vagusi.
Igavese päikese tipus suud lahti keegi ei tee.

Seksapiil

Sa seda tunned, kuid ei näe,
käega katsuda ei saa.
See pole must, ega ka valge,
see ei leba su ees maas.

See asub sügaval all pool su nahka,
mind kord juba põrgu viis.
Ma ei oska muud enam tahta,
sa oled seksapiil.

See ilus tunne, mis mu sees.
Sind aina rohkem tahan endale.
Palun tee seda ükskord veel.
Sinuga koos olen kui kala vees.

Kadunud öö

Siis kui tuled on kustunud, sinine aur toast ära hajunud.
Rahvas läinud - jäänud neist lõhn. Toa nurgas veel põleb üks suits.

Ei anna asu tõusev horisont.
Võõras silmapaaris ongi koit.

Kadunud öö, tuleb läheb imelike küsimustega.
Ei anna aega järele mõtelda. Surub, et kassiahastuses ärgata.

Kõik need pildid paistsid nii elavana - eredas neoonvalguses.
Püüad mäletada otsides vastuseid pudelite põhjadest.

Ei anna asu tõusev horisont.
Võõras silmapaaris ongi koit.

Kadunud öö, tuleb läheb imelike küsimustega.
Ei anna aega järele mõtelda. Surub, et kassiahastuses ärgata.

Olematu öö, tuleb võtab läheb kadunud mälestusega.
Ei anna võimalust vastu astuda. Pead kassiahastusega ärkama.

Sina

Tahad mida?
Otsid keda?
Mis on sul tegelikult vajalik?

Mõtled kaua,
kaevad hauda
iseenda jaoks alati.

Mis on sul viga?
Jutus pole mingit iva -
miski su sees suri kunagi.

Lepi ära
iseendaga
ja su sees ärkab ellu kuskil midagi.

;Sina! Sina! Aru ei saa.
Mina! Mina! Olen ammu ju maas;
Sina! Sina! Ja ikka ainult sina -
Proovid ka olla see minu teine mina.
Sina! Sina! Alati ainult sina
ole omaette jah sina, ainult sina!

Sina olid, oled ja jääd
üheks tühjaks kehaks, kel süda on jääs.
Tahad ainult saada ja saama sa pead,
kuid kõik, mis sa saad pole üdini hea.
Tahad ainult saada ja saama sa pead
kord kätte jõuab aeg mil kätte saad oma vead.
Ükskord, kui näed elusadam on saabunud
ja elu tuulelohe juba ammugi maandunud.

Kes sa oled?
Kust sa tuled?
Tõuseb küsimus kõigis meis.

Ära ole
sina ise
ütleb miski sulle endale.

Kõik koos

Ilma peal on neid mõni,
kuid rohkem vaja pole ka,
neid, kes hinge soojaks teevad
ning aitavad elada.

Inimesed meie ümber -
samal teel me oleme,
veedame koos päevi, aastaid -
teile paik on südames.

Vahel unustad, mis on sulle tähtis -
tekib igatsus - mäletad sa väga hästi.
Kallid hinged südames, keda välja sa ei juuri.
Vanaduses meenutad koos tehtud tegusid, nii suuri.

Elus läbi käib neid mitmeid,
mõni kauemaks ka jääb,
hinged kuuluvad meil ühte,
koos ületame mäed.

Üksteist me hoiame,
hädast välja aitame.
Iga mure sulab üheks,
sest me kokku kuulume.

Kõik koos, kõik koos -
armastus meist ühe loob.