Ja see hammasrataste jada
ei näi otsa lõppevat.
Teras katab kogu lava,
jalgealune muutub kõikuvaks.
Sihitud valgus mulle otse silma,
naha pinda riivab mööduv hetk.
Soojusest mind ammu on jäetud ilma -
hoia mind, sa külm metall.
Huule peal küljel nähtav on arm,
jälje näkku jätnud külm metall.
Pikas perspektiivis see polegi nii halb -
roosteks saanud on see hõbehall.
See lõputu sõnade vada
ei näi kinni kiiluvat.
No comments:
Post a Comment