Külm metall

Ja see hammasrataste jada
ei näi otsa lõppevat.
Teras katab kogu lava,
jalgealune muutub kõikuvaks.

Sihitud valgus mulle otse silma,
naha pinda riivab mööduv hetk.
Soojusest mind ammu on jäetud ilma -
hoia mind, sa külm metall.

Huule peal küljel nähtav on arm,
jälje näkku jätnud külm metall.
Pikas perspektiivis see polegi nii halb -
roosteks saanud on see hõbehall.

See lõputu sõnade vada
ei näi kinni kiiluvat.

Igavese päikese tipp

Kuidas näib see kõik sinu poolt?
Kas valge valgusega on kaetud kogu öö?
Kas näed mind igavese päikese tipust,
kui veri soontest väljapoole lööb?

Kuid nii on kuis peab ja kui õhku pole enam vaja
ja sõrmede vahelt voolab läbi vaid muld.
Ainult oma hääl su ümber veel kajab
ja sellestki jääb järgi vaid tolm

Kõik, mis andsid tahab tulla tagasi,
kuid takistuseks haihtunud teed.
Varjud jalgeil hoiavad sind vagusi.
Igavese päikese tipus suud lahti keegi ei tee.